Eestit ootab puidupuudus

Viimastel aastatel on hakanud heaks tavaks kujunema, et kõik vähegi arvestatavad puidutööstused tegelevad rohkem või vähem ka graanuli- või hakkpuidutootmisega.

Graanul Invest on suurim kohaliku puidu tarbija. Ettevõte (koos Lätiga) hekseldab aastas läbi ja pressib graanuliteks kaks miljonit tihumeetrit puitu, mis moodustab keskeltläbi viiendiku-kuuendiku Eesti aastasest raiemahust.

Graanul Investi juhatuse liige Raul Kirjanen kinnitab, et puidu kasutamine energeetikas on viimastel aastatel suurenenud ja prognooside kohaselt see ka jätkub. Ta märgib, et aastal 2017 on meie puiduturu bilanss tõenäoliselt juba 1,7 miljoni tihumeetriga miinuses. Seda ennekõike nn väheväärtusliku puidu kasutamise hoogustumise tõttu.

“Biokütuste konkurentsivõimet reguleeriv säästukriteerium on see, et raie ei tohi olla kestvalt suurem kui juurdekasv. Eeldusel, et eksport ei muutu ja raiemaht ei ületa 12 tm aastas, on 2017. aastal puidu puudujääk juba üle 1,5 miljoni tihumeetri,” kirjeldab Kirjanen puiduturu võimalikke arenguid. “See peaks sisendama metsaomanikesse lootust, et puit tõuseb taas hinda.”

Ta lisab, et ebastabiilne seadusandlus tekitab ebakindlust investorites, aga ka metsaomanikes. Näiteks mäng Narva elektrijaamades puidu põletamise ümber, mis iga paari aasta tagant taas päevakorda võetakse, loob Kirjaneni hinnangul sektoris palju ebakindlust, segadust ja põhjendamata lootusi.

“Metsandus eeldab pikki poliitilisi kokkuleppeid,” tõdeb ta. “Sealhulgas on ka küttepuidu rahvusvahelise konkurentsivõime säilitamiseks vajalik stabiilne majanduskeskkond. Kaitsta on vaja looduses neid piirkondi, mis kaitset vajavad, ja vajaduse kadumisel peab need kaitsemeetmed kaotama.”

Raul Kirjanen märgib, et rahvusvaheline puiduturg ei aktsepteeri meie poliitilisi suunamuutusi, mis oluliselt mõjutavad puidutoorme hindu.

Jäätmed jäävad metsa

Pole ju kellelegi saladuseks, et puitkütuse kui kodumaise taastuva ressursi kasutamine aitab vähendada sõltuvust energiakandjate impordist ja luua maapiirkondadesse töökohti. Madalakvaliteedilise puidu kasutamisest energia tootmisel võidavad nii tarbijad, metsaomanikud kui ka riik tervikuna.

Tavalisele metsaomanikule, kel iga raie lõpuks tekib mingi kogus vaid heal juhul paberipuuks, aga ka ainult küttepuuks sobilikku puitu, ei kõla kuigi lohutavalt jutt senisest nutikama ja efektiivsema puidukasutuse juurutamise vajalikkusest. Tema loodab oma töö eest tulu saada, ent mida aeg edasi, seda enam see kokku kuivab.

Metsaomanikud, kes energiatootmiseks puitu müünud, ütlevad, et praegu jääb ühe kuupmeetri puiduhakke omanikutulu keskeltläbi 0,5 ja 1 euro vahemikku. See aga ei motiveeri enamikku metsaomanikest energiapuitu metsast välja
tooma.

Nii mõnigi metsamees leiab, et riigiettevõtted – näiteks Eesti Energia ja RMK – võiksid oma tegevuses natukene pühenduda ka missioonitundest ja soovist maaelanike elujärge parandada sellistele valdkondadele, mis ehk otseselt kasumit ei kasvata, aga mõjuksid ühiskonna üldisele seisundile terven-
davalt. Näiteks praegu tunnistab RMK, et suur osa raiejäätmeid jääb metsa, kuna neid pole tulus hakkesse viia. Küte mädaneb raiesmikel, aga meie ajame elektrijaamade ahjudesse kangekaelselt põlevkivi.

Ka keskkonnaminister Marko Pomerants märgib, et koalitsioonileppes on puiduenergia teema tugevalt sees, töögrupid selle arengute kujundamisel toimetavad nii meil kui europarlamendis.

2030. aastaks tuleb toota 80% soojusenergiast biokütuseid kasutades, elektrit peaks selleks ajaks toodetama biokütuste baasil pool kasutatavast. Seejuures soodustama peaks koostootmist. Nõnda ütleb koalitsioonileping.

Eesti metsanduse arengukava aastani 2020 sätestab, et puitkütuste kasutamise maht energiatootmises peab suurenema, arengukava kohaselt 6,1 TWh-lt (2009) 8,3 TWh-ni (2020).

Toetus mõistlikkuse piires

Riigikogu keskkonnakomisjoni esimees Rainer Vakra ütleb, et puitkütuste, aga ka taastuvenergeetika arendamisse investeerib kogu maailm, näiteks Hiina ja USA liiguvad kiiremini kui Euroopa Liit. Samas – puiduenergia arendamist ei peaks Vakra sõnul arulagedalt toetama, sest siis võib juhtuda, et kvaliteetne puit, mis sobiks näiteks mööbli või ehitusmaterjali valmistamiseks, siirdub toetuste laineharjal hoopis ahju.

“Praegu tegeleme toetusmeetmete väljatöötamisega kaugkütte katelseadmetesse, trassidesse ja lokaalkütte stimuleerimiseks,” kinnitab Vakra.

RMK metsakorralduse talituse juhataja Veiko Eltermann kinnitab, et metsa meil jagub ning see on nii praegu ja ka edaspidi. Energeetilisteks vajadusteks sobiva puidu puudust meil ei teki, iseküsimus, kuidas see puit hajustükkidelt kätte saada ja kuivõrd see alati majanduslikult põhjendatud on.

Sellist arengut näitab ka uuendusraietest tulnud materjali osakaal, kus halli lepa osatähtsus nii mahuliselt kui pindala poolest üha suureneb. Samas on teada, et nõudlus küttepuidu järele ei ole praegu kuigi suur.

“Kehvapoolne nõudlus pole meie raietegevust siiani küll mõjutanud,” kinnitab Eltermann. “Iseasi, kui palju see mõjutab näiteks raidmete (raietegevuse ülejääk – toim) metsa alt kokkukogumist.”

RMK puiduturustusosakonna juhataja Ulvar Kaubi lisab, et tõepoolest on raidmete kogumisel veel kõvasti potentsiaali, ent ka selles osas paneb Kaubi sõnul turg asjad paika. Praegu on hakk­puidu hind keskmiselt
13 eurot MWh. “Palju sõltub sellest, kus hakkpuit tarbija seisukohast asub. Praegu RMK üle 70 kilomeetri kauguselt raiejäätmeid kütteks ei varu,” nendib Kaubi.

• Kaugküttevõrkudes langeb soojahind (biomassist toasooja läbi kaugküttevõrgu kasutab üle 50% Eesti elanikkonnast).

• Suudame ressurssi võimalikult vähe raisates täita oma taastuvenergia eesmärgid.

• Valdav osa töökohti, mis küttepuidu ressursi kasutamisel luuakse, asuvad maapiirkondades ja on stabiilses keskkonnas püsivad.

• Küttepuitu ja metsahaket pikaajaliselt ja konkurentsivõimeliselt kasutatava tööstuse areng on kogu metsatööstusele väga vajalik.

Allikas: Raul Kirjanen

Maa kliima olukord vajab sekkumist, iseasi, kas meie n-ö iseenese tarkusest tehtud otsused õnnestuvad või mitte.

Eesti biomassil põhinev energeetika on meil paraku ummikusse jooksnud. Selle põhjuseks on ühest küljest asjaolu, et kogukonna huvides toimiv majandus seda suuremat ei soosi. Ehk siis pole tingimusi, et kogukondlikud organisatsioonid saaksid selles mängus motiveeritult osaleda.

Üks lokaalne komistuskivi sel teel on see, et vastavalt kehtivale elektrituru seadusele saab avatud elektriturul osaleda vaid äriühing, kogukondlik ühendus seda teha ei saa, ja näib, et kellelgi pole kavaski taolist olukorda muuta. Globaalne komistuskivi on see, et meile hoomamatutel põhjustel on nafta hinnast saanud sõjaline hoob. Samas on nafta hind siin maailmas üks ebastabiilsemaid asju üldse.

Puidu põletamine pole oma olemuselt muude tänapäevaste puidukasutuse võimaluste kõrval kuigi mõttekas. Näiteks puidu lihtsalt ehitusmaterjalina kasutamise kõrval, sellest edasi minnes puidu kui kõrgtehnoloogilise ehitusmaterjali kõrval, või veelgi edasi minnes – puidust nanotselluloosi saamise ja selle laialdaste kasutamisvõimaluste kõrval.

Meil on komme jõuda väga kiiresti ummikusse maksumaksja raha kulutamisel uuenduslike lahenduste juurutamisel. Peame looma ühistulise tootmise võimalikkuse, siis oleks Eestis tulevikku ka puidu n-ö mikrotasandil energeetikas kasutamiseks.

Metsaomanikud peavad valitsuselt nõudma, et otsustajad kirjutaks seadusesse klausli, mis lubaks elektrienergiat toota ka ühistulistel organisatsioonidel. Teiseks tasub pingutada selle nimel, et puidukasutuses võtta kasutusele uuenduslikke tehnoloogiaid.

Maaleht

TASUTA HINNAPÄRING