Kui Sylvester oleks läinud börsile, oleks praegu Tallinna börsil ka üks miljardise turuväärtusega firma, leiab Indrek Neivelt, Hansapanga juhatuse esimees aastatel 1999-2005.

Sylvesteri juhtidega, eriti Mati Polli ja Kuno Liblikuga (Mati Polli oli ASi Sylvester nõukogu esimees ja Kuno Liblik oli finantsdirektor – toim) tekkis usalduslik suhe kohe panga algusaegadel. Nad torkasid eriti silma oma asjatundlikkuse ja madala profiiliga. Kui paljud ettevõtjad ostsid esimese raha eest kohe uhke auto, siis nemad kõik sõitsid veel üsna pikalt Ladadega. Kogu raha, mis nad teenisid, läks ettevõtte arengusse ja laienemisse. Neil oli väga hea meeskond. Kõik toimis.

Müügist kuulsin raadiost

Hansapank oli Sylvesterile samahästi kui ainuke laenuandja. Aga näiteks Imavere saeveski jaoks organiseerisime laenu, kus osales ka Hoiupank. Hansapanga omakapital ei olnud lihtsalt piisav, sest kogu Sylvester oli meie portfellis. Ka Sylvesteri Lätti-minekut oli meil rõõm krediteerida.

Sylvesteri müügiuudist kuulsin autoraadiost. Ma olin väga üllatunud, kuna veel kuu või kaks varem olime Matiga arutanud börsile mineku plusse ja miinuseid. Ega mulle see müük ei meeldinud. Kui Sylvester oleks läinud börsile, oleks praegu Tallinna börsil ka üks miljardilise turuväärtusega firma. Sylvester oleks raudselt olnud turuväärtuselt Tallinkist suurem. Kõik eeldused selleks olid olemas: väga võimekas meeskond ja kohalik tooraine oleks olnud konkurentsieelis teiste ees. Arvan, et praegu oleks Sylvesteri aastakasum olnud suurusjärgus 100 miljonit eurot.

Müük mõjutas kogu sektorit

Sylvesteri müük mõjutas metsandussektorit oluliselt. Kõigepealt rauges turul mõneks hetkeks senine dünaamika.

Palju aega ja närve kulutas tulumaksuvaidlus kohtus. Käisin kohtus tunnistusi andmas ja mäletan pilti kohtusaalist. Paarkümmend parimais aastais, kogemuste ja rahaga meest istuvad kohtus. Mõtlesin, et rikas peab see riik olema, kes niimoodi oma kõige kallima ressursiga ehk inimestega ringi käib. See oli rumal ja läks riigile kalliks maksma. Ja ma ei mõtle neid intresse, mida riik pidi Sylvesteri meestele maksma, vaid seda, et mõnikümmend väga võimekat inimest ei teinud mitme aasta jooksul täie jõuga tööd. Sinna võis vähemalt üks protsent SKTd minna.

Ma saan hästi aru, miks Sylvesteri omanikud otsustasid firma müüa. Üheksakümnendate aastate algus ja kogu kümnend väsitas inimesi kõvasti. Ilmselt oleks meile ära kulunud keegi vanem ja kogenum inimene, kes oleks kõiki plusse ja miinuseid paremini peegeldanud. Siis oleks nii mõnigi müük ära jäänud. Aga tagantjäreletarkus on täppisteadus.