17.07.2015

ÄRIPÄEVA metsanduse lisa: Riik seab erametsaomanikele kuuluvatele metsaaladele rangeid looduskaitselisi kitsendusi, selle eest pakutav hüvitis aga omanikele kahjusid ei korva.
Looduskaitse all olevate maade eest makstakse kompensatsiooni vaid nendel aladel, mis kuuluvad Natura 2000 võrgustikku. Hüvitise suurus piiranguvööndis, kus metsamajandamine mõnevõrra siiski lubatud, on 60 eurot hektari kohta aastas, sihtkaitsevööndis aga 110 eurot. Natura 2000 võrgustikku mittekuuluvate kaitsealade puhul hüvitist ei maksta.

“Metsaomanikud kinnitavad ühest suust, et kui piiranguvöönditasuga võib veel rahule jääda, siis sihtkaitsevööndis, kust omanik ei või metsast pulkagi võtta, ei korva tasu kitsenduste tõttu saamata jäänud tulu,” rääkis Võrumaa Metsaomanike Liidu piirkondlik tugiisik Erki Sok ja lisas, et kahju suurus oleneb metsast: “Näiteks korraliku, raieküpse palgimetsa puhul on kahju päris suur: kui arvestada, et hektarilt saab näiteks puitu 300 tm ja korrutada see 35 euroga, on summaks 10 500 eurot, aga kompensatsiooni saab 110 eurot aastas. Samal ajal peab paratamatult kurbusega pealt vaatama, kuidas puud kasutult oma metsas surevad.”

Hüvitise taotlemine lihtsamaks. Kertu Kekk, kes tänavu Eesti Maaülikoolis loodusvarade kasutamise ja kaitse erialal bakalaureusekraadi omandas, uuris oma lõputöös looduskaitseliste piirangute kompenseerimise praktikat ja võimalusi metsamajanduses. “Võrreldes metsaomanikele makstavat hüvitist teoreetilise metsast puidu realiseerimise teel saadava tuluga Järvselja looduskaitseala näitel selgus, et Natura hüvitis potentsiaalset saamatajäänud tulu ei korvaks. Füüsilise isiku jaoks oleks teoreetiline saamata jääv tulu ligi poole võrra suurem, juriidilise isikujaoks oleks olukord tulumaksu arvel veidi soodsam,” rääkis Kekk. Natura hüvitise määrade puhul tuleks tema sõnul siiski meeles pidada, et need on kehtestatud keskmise Eesti erametsa tulususe alusel ning tegelik metsa majandamisest saamata jääv tulu oleneb ka metsa kasvukohatüübist, peapuuliigist ja muudest tingimustest.

Hüvitise taotlemine võiks Soka arvates olla lihtsam. “Praegu tuleb igal aastal uuesti toetusraha taotleda, aga see võiks olla kõigi metsaomanike arvates automaatne. Raha taotled kevadel, aga kätte saad alles aasta pärast. Sellest aastast on toetus tulumaksuga maksustatud ja see on veider: riik kasutab metsaomanikele toetusteks mõeldud raha enda kasuks ära,” on ta nördinud.

Arusaamatud põhjused. Metsaomanikud pole rahul, et neilt võetakse võimalus metsa majandada ja tulu saada, lisaks on valus vaadata, kuidas korralik mets jääb mädanema ja kukub ümber. Soka arvates sobib sihtkaitsevööndi loomine vaid vähestel juhtudel. “Sajaaastane puu on oma panuse loodusele juba andnud, pole vaja lasta teda mädanema. Haanjamaal, kus on valdavalt kuusikud ja lepikud, oli lageraie kümmekond aastat keelatud. Kuusikus on lageraie mõistlik tegevus ja õnneks on väikesed (kuni 1 hektari suurusel alal) lageraied nüüd lubatud,” märkis ta.

Igal looduskaitsealal on oma kaitse-eeskiri ja kaitsekorralduskava, määratletud erinevad objektid, mida kaitsta üritatakse. Metsaomanikke pole Soka sõnul paraku alati õigeaegselt informeeritud, kui nende metsamaa piirangualasse määratakse; samuti on arusaamatust tekitanud põhjused. “Näiteks on põhjenduseks, et keset kinnistut on musta toonekure pesapuu, aga lindu seal pesas pole. Piirangust lahti ka ei saa, öeldakse, et põhimõtteliselt on see linnule sobiv pesapaik, mis peab säilima. Või siis kaitstakse järves väidetavalt elutsevat apteegikaani, keda keegi näinud ei ole. Kui see kaan seal ka elaks, jääb mõistetamatuks, kuidas metsamajandamine teda häiriks. Minuni on jõudnud ka metsaomanike mure, et neid pole uues sihtkaitseala moodustamisest teavitatud. Maal paraku kõigil internetti pole ja ega ei tuleks ka selle peale, et netist otsida, et su kinnistu on kaitsevööndi pandud,” rääkis ta.

Aastatel 2013-2015 on moodustatud 6 uut kaitseala. Tegemist on Natura 2000 võrgustiku aladega, millel puudus veel siseriiklik kaitse. Lisaks on keskkonnaministeeriumi looduskaitse osakonnajuhataja Taimo Aasma sõnul uuendatud üle 30 kaitseala kaitsekorda, mis olid ka varem kas täielikult või osaliselt riikliku kaitse all, kas siis hoiuala, püsielupaiga või üksikobjektina. Kaitseala kaitsekord tagab nende alade väärtustele parema kaitse.

“Suures mahus väärtuslike elupaikade ja Natura aladele siseriikliku kaitse tagamise vajadusest lähtuvalt on kaitsealade moodustamised lõppenud. Edaspidi kaalume kaitseala moodustamist ainult väga kõrgete väärtuste puhul. Uusi kaitsealasid moodustatakse pigem liigikaitselistest vajadustest lähtuvalt,” selgitas Aasma.

Ta kinnitas, et kaitsealadele jäävate maade metsaomanikke kaasatakse nii kaitseala moodustamise, kaitseeeskirja muutmise kui ka kaitsekorralduskava koostamise protsessis. “Kaitsekorralduskava on see dokument, mille koostamise käigus planeeritakse konkreetsed tegevused, mis on loodusväärtuste säilitamiseks vajalikud. Samuti jagatakse informatsiooni selle kohta, millised on need tegevused, mis toetavad ala eesmärkide saavutamist. Kaitseala metsaomanikel on kindlasti võimalus selles osas kaitse tagamisele kaasa aidata,” kinnitas Aasma. Metsaomanike arvamustega püütakse arvestada nii palju kui võimalik, kompromisse on tehtud nii piiride kui ka kaitsekorra osas. Keerulisemate alade eelnõude menetluses on moodustatud valdkondlikke töögruppe, et kaasata huvigruppe teemade kaupa.

Soka sõnul hoiavad metsaomanikud loodust küll. Kui metsas on mõni looduslik objekt, lind või taim, mis vajab kaitset, on seda vaja teha. Mõistagi on mets omanikule ka sissetuleku allikas ja saamata jäänud tulu tuleb õiglaselt kompenseerida. “Mets on maaelu lahutamatu osa ja seotud põllumajandusega. Talupidamises on traditsiooniliselt olnud koos metsa- ja põllutööd. Erametsaliit ja piirkondlikud metsaühistud on pidanud selle seisukoha eest võitlema ja ehkki MAKi meetmetest taheti metsatoetused üldse eemaldada, on need siiski olemas. Eks me tegutseme edasi, võitleme ja selgitame. Aga kahju vaadata, kuidas omanikud masenduvad ja käega löövad.”

Tasub teada

Riik võõrandab piiranguga maad

Looduskaitseliste piirangutega maid on riik omandanud perioodil 1999-2014 aasta 10 045 ha, mis moodustab ca 1,25% kõigist kaitstavatest aladest. Sellest:

1999-2007 vahetamise teel 317 kinnistut pindalaga 4902 ha
2005-2014 raha eest 208 kinnistut pindalaga 2215 ha
2009-2013 tasaarvestamise teel 276 kinnistut pindalaga 2928 ha.

Kinnisasja omandamiseks tehtud ettepanekute nimekirjas on 1.06.2015 seisuga 258 avaldust, millest 15 osas on omandmise algatamise otsus veel langetamata.

Nimekiri on avalik ning kättesaadav keskkonnaministeeriumi kodulehel aadressil: www.envir.ee/sites/default/files/avaldamise_nimekiri_loplik_01_02_15.pdf.

Viimastel aastatel on maade omandamiseks riigil olnud kasutada neli kuni viis miljonit eurot ning prioriteet on, et rahastamine jätkuks vähemalt sellises mahus.

ALLIKAS: KESKKONNAMINISTEERIUM

Kommentaar

Täiendavad toetused tulemas

TAIMO AASMA, keskkonnaministeeriumi looduskaitse osakonna juhataja

Erametsatoetust makstakse neile maaomanikele, kelle metsad jäävad Natura 2000 võrgustikku. Toetuse ühikumäär Natura 2000 sihtkaitsevööndis asuva metsaala ühe hektari kohta on 110 eurot kalendriaastas.

Natura 2000 piiranguvööndis, hoiualal või Natura 2000 alal, mille kohta on tehtud kaitse alla võtmise ettepanek või mille kohta on algatatud loodusobjekti kaitse alla võtmise menetlus, on kompensatsioon ühe hektari kohta 60 eurot kalendriaastas. Ühikumäärade arvutuste tegemisel on kasutatud kaitsepiirangutest tulenevate saamata jäänud tulude hindamise metoodikat.

Natura 2000 toetust erametsamaale rahastatakse 75% ulatuses Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondist ning 25% ulatuses Eesti riigi eelarvest. Toetuse kogueelarveks on Eesti maaelu arengukava 2014-2020 kohaselt 28 000 000 eurot.

2014. a oli toetusõiguslik metsamaa pindala 81 257 ha, sellest sihtkaitsevööndis 13 109 ha. Toetust saadi 56 507 ha ulatuses. Toetuse saajate arv oli 4736 erametsaomanikku, summana maksti välja ca 3 870 000 eurot.

Keskkonnaministeerium toetab Natura 2000 võrgutikust väljapoole jäävatel kaitstavate loodusobjektide sihtkaitsevööndites erametsatoetuse maksmist. Eeltööd toetuse väljatöötamiseks tehakse ning täna ollakse etapis, kus otsitakse rahastust.

Looduskaitse vajab teadlikkust, mitte keelamist

KERTU KEKK
Eesti Maaulikooli bakalaureusetöö “Looduskaitseliste piirangute kompenseerimise praktika ja võimalused metsamajanduses” autor

Oma bakalaureusetöös võrdlesin Eestis, Soomes, Lätis ja Austrias rakendatud meetmeid erametsaomanikele looduskaitseliste piirangute kompenseerimiseks. Metsaomanikele pakutavad võimalused on riigiti erinevad, Eestis ja Lätis on kasutusel sarnased kompensatsioonimeetmed, kuid Lätis hüvitatakse looduskaitselisi piiranguid (vastavalt riigieelarve võimalustele) ka väljaspool Natura võrgustikku asuvatel aladel. Suurema erametsade osakaaluga ning jõukamates Austrias ja Soomes paistab silma vabatahtliku looduskaitse edendamine, sealsed praktikad sarnanevad meie vääriselupaiga kaitselepingutega. Metsaomanik sõlmib riigiga pikaajalise lepingu, millega peatatakse metsa majandamine antud alal. Omanikule makstakse kasvava metsa väärtuse alusel saamata jäänud tulu eest kompensatsiooni. Soomes ja Austrias kaasatakse looduskaitseliste tööde tegemisse ka metsaomanikke. Eriti väärtuslike elupaikade säilitamisel, korrastamisel või majandamisel tekkinud kulu kompenseerimiseks makstakse metsaomanikele loodushoiutoetust.

Kuna Eesti riigieelarves metsaomanikele kompensatsiooni maksmiseks vahendeid napib, tuleks kasutada ka muid võimalusi erametsaomanike õiglasema kohtlemise saavutamiseks. Metsaomanikke tuleb looduskaitse korraldamisel kaasata juba esimeses planeerimise järgus ning kitsenduste seadmisel rohkem arvestada metsaomanike huvide ja väljakujunenud elukorraldusega.

Looduskaitse planeerimisel tuleks hinnata ka kohalikke sotsiaalmajanduslikke mõjusid ning selleks välja töötada vastav metoodika. Eeskuju tasuks võtta Soomest ja Austriast, kus kohalike inimeste elu edeneb sümbioosis looduskaitsega. Näiteks võib tuua kaitsekategooriate määramise protsessi, kui looduskaitsealadele seati madalamaid kaitsekategooriaid just arvestades kohalike väljakujunenud traditsioonidega, nagu saamide põhjapõdrakasvatus ja jahinduse suur roll Põhja-Soome elanike sissetulekuallikana. Keelamise asemel tuleks tõsta inimeste keskkonna- ja looduskaitsealast teadlikkust ning soosida loodussäästlike majandamisvõtete arendamist ja laialdast kasutuselevõttu, siin võiks riik abi otsida ka kohalikest metsaühistutest. Tõhusa looduskaitse aluseks on koostöö kõikide osapoolte vahel.

http://www.eramets.ee/uudised-1/sa-erametsakeskus/looduskaitse_maksab_metsaomanik_kinni/