Nii mõnelgi metsaomanikul tõuseb vererõhk, kui kuuleb sõna “looduskaitse”. Sellest hoolimata tahaks nad ka ise loodust kaitsta. Kuida ühendada nende ja looduskaitsjate huvid? Sellest kirjutas 16. mai kuukiri Metsandus.

Kas metsi on tõesti vaja kaitsta omanike eest, imestas erametsapäeval erametsaomanik Mihkel Maala, kes on olnud nii metsavaht, raietööline kui metsaülem. Tema hinnangul pole kolhoosiaegne suhtumine kuhugi kadunud ja ikka küsivad inimesed talt, kus nad tänavu puid teha tohivad.

Üle 30 aasta metsas tegutsenud Maala teab hästi, et erinevad inimesed näevad metsa erinevalt. “Tallinlasele on loodus varblane tema rõdul,” muigab ta.

Samas on paljudel nn ürgne metsakutse säilinud. “Mingi aeg olid ATV-d. Vaatati GPS-iga, et ilus rabajärv ja tuisati otse sinna. Ürgne kutse on säilinud, kuid puudub oskus metsas liigelda. Seetõttu tuisataksegi läbi noorendike ja kust juhtub. Metsamehel läheb selle peale vererõhk kohe valeks, aga mina olen andestanud,” püüab Maala metsahuvilisi mõista. “Mul on hea meel, et inimesed vaatavad, et ilm on ilus. Seened tärkavad.”

Ka tõi Maala näite, kuidas ta sattus koos ametnikuprouaga metsa istutama. “Meil oli lank ette valmistatud ehk vaod maase tõmmatud. Tema ootas aga, et oleks oksad kokku riisutud ja tolm võetud.”

“Hea, kui saaks mõisted sarnaseks,” ütleb Maala, et seetõttu on loodusharidus väga tähtis ja inimesed, kes metsa tunnevad, peaks oma kogemust rohkem edasi andma.

 

Allikas: Erametsakeskus