Millist liha eestlased tegelikult söövad?

Kuigi küsitlused näitavad, et eelistame eestimaist toidukaupa, ootab meid sigalate sulgemise järel ees välismaine liha.

Kuus kilo hakkliha ja kaks kilo sinki! Pool siga ja kolm latti suitsuvorsti!

Nii kõlavad Tartust kümmekond kilomeetrit Jõgeva poole asuvas Rotaksi lihapoes klientide tellimused. Kolm müüjat jooksevad leti taga nagu oravad rattas, kuid järjekord ei vähene. Parkla on autosid täis ja iga natukese aja tagant astub uus kunde uksest sisse.

Uksest välja lähevad ostjad pungil täis kottidega. Vaatepilt meenutab nõukogude aega, mil poodi on just kaupa tulnud, ainult et ostukogusele pole seatud piirangut. Pole kahtlustki – eestlased on sealihausku!

“Palgapäeva järel on järjekord pikalt poeuksest välja,” tõdeb lihapoe omanik Aare Kalson. “Toode on värske ja inimestele meeldib.” Sealiha pärineb poe taga olevast sigalast ja ka tapamaja on sealsamas.

Vaatamata kenale müügile on tulnud seakasvatust poole võrra kokku tõmmata. Selle põhjuseks on mullu augustis Venemaa kehtestatud embargo ja sigade Aafrika katk. Varem Venemaale, Lätti ja Leetu viidud sigade kasvatamisest loobuti, kogu toodang müüakse oma lihapoes ja Tartu turul.

“Hinnad on all, nii et ega me kasumit teeni, saame kulud tasa,” tõdeb Kalson. “Saame vähemalt raha kätte, ilma poeta oleksime pidanud seakasvatuse juba lõpetama.”

Riik ei kiida heaks

Lisaks Tartumaal asuvale farmile kuulub Kalsonile ka Pandivere seafarm Väike-Maarja vallas. Sealsete emiste põrsastest osa kasvatatakse üles kohapeal ja osa tuuakse nuumale Tartumaa farmi. Pärast Väike-Maarja valla kolmandasse tsooni määramist ei tohi sealt aga põrsaid mujale viia, isegi mitte sama ettevõtte teise farmi. Ettevõtja on nördinud, et tema farm määrati kolmandasse tsooni, kuigi katkunakkusega metssiga leiti 30 km kauguselt.

Kolmandast tsoonist võib terved ja kontrollitud sead viia Eestis asuvasse tapamajja, neid ei või eksportida, samuti nagu nende liha. Eksportida tohib vaid sellest lihast valmistatud tooteid, kui neid on kuumutatud sisetemperatuurini 80 kraadi. Kuna siinsed tööstused kuumutavad sinke ja vorste 72 kraadini, ei ole võimalik neid piiri taha müüa.

Selle probleemiga on silmitsi HCScan Estoniale kuuluv Rakvere Lihakombinaat, kust eksporditi suur osa lihast ja toodetest. Eelmisel nädalal selgus, et ettevõte plaanib neljandas kvartalis osta Soomest 6000 piiranguteta siga, tappa nad Rakveres ja saata liha Lätti–Leetu oma sõsartööstustesse.

See näitab, kuidas riik hoolib ettevõtetest ja ekspordist. Räägitakse üht ja tehakse teist. Teet Soorm

HKScan Estonia juhatuse esimehe Teet Soormi sõnul tapavad nad tänavu Rakveres 260 000 enda farmide ja 40 000 teistest Eesti farmidest pärit kärssnina. Kuna osa nende endi farme asub kolmandas tsoonis, on sealt pärit liha ladu täis, kuid puudus on just esimese ehk piiranguteta tsooni lihast. Kasvatajad eelistavad sellised sead müüa piiri taha, kus nende eest saab kõrgemat hinda ehk 1,45 eurot kilost. Soomest õnnestuks tuua üheeurose kilohinnaga sigu, et nende liha pärast Eestist vaheltkasuga Lätti–Leetu müüa.

Nii maaeluminister Urmas Kruuse, endine põllumajandusminister ja praegune Riigikogu maaelukomisjoni esimees Ivari Padar kui ka peaminister Taavi Rõivas on avalikult hukka mõistnud HKScan Estonia soovi tuua osa sigu Soomest sisse. Välja on öeldud ka üleskutse boikoteerida Rakvere Lihakombinaadi toodangut.

Asi on läinud lausa niikaugele, et riik takistab Soomest sigade toomist. Soorm selgitab, et kuna kolmandast tsoonist pärit sigu tuleb tappa teistest erineval päeval, on neil ära jagatud, kust pärit sead mis päeval tapamajja lähevad, ja kõik tööpäevad on kinni. Soome sigu oleks võimalik tappa kolmel oktoobrikuu laupäeval ning 30 Rakvere LK töötajat oli nõus selleks neil päevadel tööle tulema.

Tapmise juures peab olema ka veterinaarkeskuse esindaja. Läänemaa veterinaarkeskus polnud aga nõus vajalikke ametnikke laupäeval Rakverre tööle saatma. “See näitab, kuidas riik hoolib ettevõtetest ja ekspordist. Räägitakse üht ja tehakse teist,” on Soorm nördinud. Ta kahtlustab, et kuna veterinaar- ja toiduameti peadirektor on distsiplinaarjuurdluse tõttu töölt kõrvaldatud, tuli vastav otsus ministeeriumist.

“Ega need sead Soomest toomata jää, kuid kannatavad siinsed seakasvatajad,” ütleb Soorm. Kuna tapamaja võimsus on piiratud, tuleb osal tööpäevadel tappa kohalike sigade asemel Soome omi.

“Ei tegelda asjadega, mis majandust elavdaks, vaid tegeldakse ebapädevusega,” hindab maaeluministeeriumi tööd Eesti Tõusigade Aretusühingu nõukogu esimees Urmas Laht.

45% sealihast tuuakse sisse

Laht rõhutab, et mullu toodi sisse 44,6 protsenti sealihast, nii et pole vahet, kas seda tuuakse rümba, tükkide või elusloomadena.

Ringkäik poodides näitas, et müügil on Saksamaalt ja Poolast pärit pakendatud liha. “Sellises olukorras tõstetud küsimus peaministri tasemel on minule küll arusaamatu,” märgib ta.

Lahe sõnul on kõige suuremad sealiha importijad hulgilaod ja lihatööstused, kellel endal tapamaja ei ole. Ta lükkab ümber ka müüdi, et Eesti sealiha on kallis. Esimeses kvartalis oli sisseveetava rümba hind piiril 1,90, samal ajal oli sealiha kokkuostuhind Eestis 1,55 eurot kilo. “Eestis toodetud liha oli üle 20 protsendi odavam,” lisab ta.

Praeguseks on hinnad langenud veelgi, kolmanda tsooni lihal isegi 80 sendini, kuna neid sigu pole kusagil tappa. See surub alla ka teiste tsoonide hinna. “Riik vaatab siin käed rüpes kõrvalt ja teeb populistlikke avaldusi,” on Laht pahane.

Paksu verd tekitab ka see, et riik lubas seakasvatajate toetuseks osta 1,78 miljoni euro eest kokku kolmanda tsooni sealihast konserve. Liha leitakse hanke korras ehk vähempakkumise abil. Laht toob selle peale võrdluse haiglaga, kus 10 inimest on valudes ja nende jaoks on vaid üks valuvaigistav süst. Kuidas otsustada, kes selle saab? “Otsustasime, et müüme sead konservide jaoks õiglase hinnaga, et mitte minna vennatapusõtta,” märgib ta.

78 protsenti tarbijatest eelistab eestimaist, kuid tarbija ei saa poes aru, kas toode on valmistatud kohalikust toorainest või mitte. Urmas Laht

Seakasvatajate esindaja on seda meelt, et konservide ostmise asemel oleks sektori ellujäämiseks vaja hoopis maksta otsetoetust emiste kohta.

Lisaks tuleks tooraine päritolu märgistamine muuta selgemaks. “78 protsenti tarbijatest eelistab eestimaist, kuid tarbija ei saa poes aru, kas toode on valmistatud kohalikust toorainest või mitte,” toob ta näite. Kasutusel on mitmeid toidumärke, mis tekitab segadust. Lahe hinnangul võiks olla üks märk, mille puhul on teada, et tegu on eestimaisest toorainest valmistatud tootega.

Viis ootust riigile

Seakasvatajad ootavad Urmas Lahe sõnul riigilt viit asja.

Esiteks – kontrolli kogu sisseveetava toidu osas. Pärnumaa metsast leitud seakoorem näitab, et see ei ole piisav (vt kõrvallugu).

Teiseks – ebamõistlikult suure kolmanda tsooni vähendamist. Euroopast ette antud nõuete kohaselt ei pea kolmas tsoon minema valla piire mööda, nii et sinna sisse jäävad ka katkuseast 30 km kaugusel olevad farmid. Eesti ise andis sellised andmed, mille põhjal Euroopa Komisjon kinnitas tsoonid.

Kolmandaks – metssigade populatsiooni vähendamist.

Neljandaks – seakasvatussektori arengukava väljatöötamist, et leppida kokku, kui palju sigu tuleks elanike äratoitmiseks kasvatada.

Viiendaks – maksta emise kohta 500 eurot toetust.

HKScan Estonia juhatuse esimees Teet Soorm on seda meelt, et ilma emisetoetuseta ja kolmanda tsooni piirangute jätkudes väheneb seakasvatus drastiliselt. Kui ka metssigu ei kütita piisavalt, on järgmisel kevadel farmides jälle katkupuhanguid oodata. “Katk tuleb ikka metsast farmi, mitte farmist metsa,” märkis ta.

Ostame sealiha juba aastaid Soomest, Taanist ja mujalt. Euroopas ei ole sealihapuudust, see on samasugune kaup nagu iga teine. See on hinna küsimus. Mõni aasta tagasi üritasime kohalike pakkujatega pikaajalisi kokkuleppeid sõlmida, kuid sellest ei tulnud midagi välja. Seakasvatajatel olid head ajad, nad müüsid sead hea hinnaga Venemaale. Nüüd on aga kolmas tsoon, kust pärit lihast tehtud tooteid tuleb erimärgistada ja mida ei saa Eestist välja müüa.

Sigade arv pole praeguseks väga palju vähenenud, kuid põhikarja emiste arv väheneb selle aasta lõpuks 30%. Samas mahus sigade arvu langus jõuab meieni aasta jooksul.

Euroopast tuleb meile odavat sealiha sisse piltlikult öeldes uksest ja aknast. Suur osa vorstidest ja sinkidest on tehtud importlihast. Samas oli mullu Eesti sealihaga varustatuse tase sada protsenti. See tähendab, et osa siin toodetud lihast viidi välja.

Praegu ei tohi enam välja viia kolmanda tsooni sigu ega liha. Sellest lihast valmistatud tooteid võib eksportida, kui tooted on kuumutatud sisetemperatuurini 80 kraadi. Mõnes mõttes ma mõistan HCScani, kuna nende tehnoloogilise protsessi järgi kuumutatakse tooteid 72 kraadini ja kõigi toodete ümbertegemine läheks keeruliseks.

Küsimus on eelkõige selles, kui kaua kolmanda tsooni piirangud kehtivad. Oluline on ka see, et valitsuse eraldatud kriisiabi makstaks välja võimalikult kiiresti.

n Päritolu reguleeriva ELi määruse kohaselt peab müügipakendi märgistusel esitama sealiha puhul looma kasvatamise ja tapmise riigi. Päritolualane teave peab olema ka lahtiselt müüdava liha juures.
n ELis, sh Eestis, puuduvad nõuded lihatoodete (vorstid, singid jne) tooraine päritolu esitamise kohta. Sel puhul on päritoluriigiks riik, kus lihatoode on valmistatud. Vabatahtlikult võivad valmistajad lisada teavet liha päritolu kohta.

Värske sealiha ketipoodides

n Konsum – Rakvere Lihakombinaat (Eesti), Nõo Lihatööstus (päritolumaa Saksamaa)
n Rimi – Rimi (Poola), Rakvere Lihakombinaat (Eesti)
n Selver – Saaremaa LT (Eesti), Rakvere Lihakombinaat (Eesti)
n Maxima – Rakvere Lihakombinaat (Eesti)
n Grossi toidukaubad – Grossi Lihameistrid (Eesti)

Märgid

n Tunnustatud Eesti maitse (pääsukesemärk) – toote põhi-

tooraine pärineb 100% Eestist.

n Tunnustatud maitse (ristikheinamärk) – märk näitab kõrget kvaliteeti, selle tooraine võib pärineda nii Eestist kui mujalt,

märki võivad taotleda kõik ELi firmad.

n Lipumärk – Eesti lipumärgiga on tähistatud Eestis valmistatud toiduained.
n Käivitatakse meede sigade Aafrika katku tõttu kitsendustega piirkondadesse sattunud seakasvatajatele, kellelt riik ostab oma tegevusvarusse sealihaturu stabiliseerimiseks 1,78 miljoni euro eest konserve.
n Eesti taotleb Euroopa Komisjonilt ühekordset ELi ühise põllumajanduspoliitika turukorralduse erakorralist toetust, mis aitab ühekordse meetmena kompenseerida piirangutsooni seakasvatajatele kaubanduspiirangutest tingitud hinnalangust. Meetme rakendamiseks on vajalik EK otsus ja selle käivitumisel tuleb Eesti riigil katta pool kuludest.
n Euroopa Komisjon eraldab kriisiabina 500 miljonit eurot

Euroopa põllumeestele, Eesti osa sellest on 7,56 miljonit eurot. Kui EK annab liikmesriikidele õiguse maksta täiendavaid

siseriiklikke kriisitoetusi, maksab Eesti tänavu põllumeestele kriisiabi veel lisaks 3 miljoni euro ulatuses. Seakasvatussektori osa paketis on otsustamisel.

n Augustis 2015 said seakasvatajad taotleda Eesti maaelu arengukava 2014–2020 vahenditest toetust bioohutusnõuete paremaks täitmiseks või seakasvatusest teise valdkonda üleminekuks. Kokku oli võimalik taotleda 12,7 miljonit eurot, taotleti 6,2 miljonit eurot.

Allikas: maaeluministeerium

TASUTA HINNAPÄRING