Piimatootmise lõpetanud hingavad kergendatult

Madala piimahinna tõttu on piimatootmise lõpetanud sajad põllumehed. Maaleht uuris, kuidas neil, kelle farmide juurde piimaautol enam asja ei ole,
nüüd läheb.

“Kui piimatootmisega jätkanuks, oleksime juba pankrotis, saime veel õigel ajal lõpetatud,” hingab Ida-Virumaal Kohtla vallas tegutseva Järve TÜ juhatuse liige Svetlana Murašina kergendatult.

Naisel on hingest kahju oma heast tõukarjast, 200 lehmast ja 300 noorloomast. Eelmisel aastal lüpsid lehmad üle 8000 kilo piima. Osa neist viidi nüüd lihakombinaati, osa õnnestus elu peale müüa. Loomakasvatusele tõmbasid nad kriipsu peale 1. aprillil.

“Kahest farmist ühe panime kinni juba aasta eest ja lootsime ühe farmi allesjätmisega rasked ajad üle elada, kuid ajad ei läinud paremaks, piimaga muudkui tiksus meile kahjumit,” ohkab ta, lisades, et sellest tekkinud võlad ootavad nüüd maksmist.

Piima asemel teravili

Tasapisi võlad juba vähenevadki. Aasta lõpeb Murašina kinnitusel kokkuvõttes siiski kahjumiga, kuna loomad tuli ära anda odava hinnaga. Kuigi teravili ning raps kasvasid hästi, ei kata nende müügist saadav raha veel kogu piimast kogunenud kahju. Ent järgmise aasta suhtes on ta optimistlik.

“Juba tänavu kasvas meil teravilja ja rapsi külvipind 200 ha võrra, järgmisel aastal suurendame seda veel sama palju ning kokku saab 1000 ha, teraviljaga loodamegi edasi elada,” selgitab ta.

Tühjaks jäänud laudahoonetele, mis praegu valve all, otsivad nad uut otstarvet. Ehk leidub keegi, kes need rendile võtaks. Loomakasvatuse lõpetamisega on firmas palgal senise 60 asemel 18 töötajat. Osa jäi pensionile, osa leidis mujalt tööd.

Murašina ei usu, et nad piimatootmise juurde enam tagasi pöörduvad. Kui, siis peab meie põllumajanduse hinnapoliitikas midagi oluliselt muutuma. Küll ei välista ta tulevikus lihaveiste kasvatamist.

Kui piimatootmisega jätkanuks, oleksime juba pankrotis, saime veel õigel ajal lõpetatud. Svetlana Murašina

Kõige enam on tänavu üle-eestiliselt kõlapinda leidnud Jõgevamaal tegutseva ASi Perevara otsus piimakarjast loobuda. Perevara oli esimesi suurtootjaid, kes sellise sammu astus. Ühtekokku oli neil 1300 lüpsilehma ja teist sama palju noorloomi. Tõsi, igaks juhuks jätsid nad viiest farmist ühte loomad alles.

“Praegu on 215 lehma, ja ma pole kindel, kas needki jäävad, piima eest makstakse kõigest 225 eurot tonn ja sellega välja ei tule,” hindab hetkeseisu ASi Perevara juhatuse liige Alo Teder.

Otsuse piimatootmine lõpetada tegid nad mullu detsembris ning Tedre sõnul oli see õige ja õigel ajal ka tehtud. Ta ei taha mõeldagi, kui hull seis olnuks jätkates.

“Et firma maksevõimet ei kaotaks, oli see ainuõige otsus; aga töötajatele, keda oli 80 ringis, oli see valus,” tunnistab ta. Südamevalu pehmendas see, et 70 protsenti loomadest müüdi teistele karja täienduseks ja need ei läinud tapale. Suurem osa karjast viidi Poolasse. Tedre sõnul osatakse seal ka halval ajal piima toota ja põllumehi toetada.

“Tänu loomapidamise lõpetamisele on üks kuluartikkel vähem ja me ei lõpeta aastat kahjumiga,” kinnitab Teder.

Piimakarjaga aasta algupoolel tekkinud kahjumi kompenseerib Perevarale hea viljasaak, ja kuna viljahinnad olid suures osas heal ajal fikseeritud, siis ollakse ka saadud hinnaga rahul. Kõik võlad on makstud.

Tedre kinnitusel pühenduvad nad nüüdsest teraviljakasvatusele. Kui tänavu oli vilja all 2600 ha, siis rohumaade arvel suurendatakse seda tuleval aastal 500 ha võrra.

Kvootide kadumine

Järvamaal on piimakarjaga lõpetanutest üks suurimaid osaühing Abaja Farm. Selle juht Kalle Adler põhjendab lõpetamist võimatusega teha praeguse piimahinna juures laudas hädatarvilikke investeeringuid. Loomakasvatus Abajal siiski ei lõpe, see jätkub piimast tulusama tegevusega – lihaveiste kasvatamisega.

Kellamäe talu peremees Jaak Kõiv Kanepi külje alt Põlvamaalt otsustas oma poolesajapealist piimakarja likvideerima hakata juulis. Piimaauto E-Piimast käis viimast korda 18. septembril. Loo teeb kontrastseks asjaolu, et Kõiv ise on E-Piima osanik ja kuulub suisa ühistu nõukokku.

Kõiv ütleb, et suvel tiksus piimatootmisel igalt kilolt kuus senti kahjumit. Kui piima omahind oli 28 senti liitrilt, siis tema sai kätte 22,5 senti.

“Kes on kõva mees ja suudab kahjumiga toota, lasku käia!” ütleb ta. Kellel on teine tegevusharu kõrval, sel ehk kompenseerib see piima kahjumit. Aga kui vaid piima toota, siis on see praegu raudselt kahjumlik tegevus.

“Mul on 200 ha teravilja all, tegin lihtsa arvutuse: kui ma selle teravilja lehmadele söödan ja väärindan piimaks, saan sellest kahjumit. Mul on kasulikum ta teraviljana müüa, saan vähemalt mingi kasumi viljamüügist,” põhjendab ta oma otsust.

Lõpetanutele pääsemine

Piimakarjaga lõpparve tegemisele aitas kaasa ka piimakvootide kadumine Euroopa Liidus. Kõiv prognoosib, et suuremad piimatootjamaad kasvatavad oma toodangut ning aasta pärastki on meil piimahind sama niru kui praegu.

Kõiv ütleb, et kuigi kõik lüpsvad lehmad on ta oma karjast maha müünud, on laudas alles veel mõned kinnislehmad ning mullikad, kes hakkavad kevadel poegima. “Kui piimahind on sama ja tunneli lõpus valgust ei paista, tuleb ka need ära müüa ning lõplikult piimale kriips peale tõmmata,” toimib ta tark-ei-torma-põhimõttel.

Väiketootjana peab Kõiv end pankade lõa otsas rippuvatest suurtootjatest mobiilsemaks. Ta saab kiiresti lõpetada ja ka kiiresti alustada. Laut jääb alles ning pankadele võlakohustusi pole. Loobumisel kompenseerib tema tegemisi aga teravilja- ning lihaveisekasvatus. Tal on 200 ha teravilja all ja seda saab rohumaa arvelt suurendada. Ka lihaveiste arv kasvab praeguselt paari-kümnelt tunduvalt suuremaks.

“Mul on see hea võimalus, et talu ümber on palju sobivaid karjamaid ning lihaloomad ei võta minult palju auru,” selgitab ta. Praegust olukorda Eesti põllumajanduses, kus likvideeritakse
piimakarju ning sigu, peab ta kollapsiks.

“Meie maaelule ja põllumajandusele on see mandumine, kollaps. Mõnele maamehest õigel ajal lõpetajale ehk ka pääsemine, pikendab elupäevi ja annab võimalust pärast seda rasket tööd elugi nautida,” leiab Kõiv.

Alates eelmise aasta augustist, kui Venemaa piir meie piimatoodetele suleti, on piimakarjakasvatajate olukord muutunud väga raskeks. Kohe hakkasid esimesed ettevõtted oma karju müüma. Esialgu oli võimalik nendele karjadele Eestist ostjad leida. Keegi ei osanud sel hetkel veel arvata, kui pikaks kriis kujuneb ning milliste tagajärgedeni see meie piimasektori viib.

Ainuüksi jõudluskontrolli andmetel on ajavahemikul august 2014 – august 2015 meie piimalehmade arvukus kahanenud 4500 lehma võrra ning tootmise on lõpetanud 60 karja. Ühe aastaga piimalehmade arvukuse vähenemine üle viie protsendi on number, mis väga selgelt väljendab praeguse kriisi olemust.
Kui arvestada, et Eesti oli 2014. aastal ELi 28 riigi seas statistilise lehmade piimatoodangu poolest teisel kohal Taani järel (2013 olime 5. kohal), saame väita, et iga lehm, keda lihatööstustesse saadetakse, on pärit Euroopa eliitkarjast.
Lisaks on veel palju väiksemaid karjapidajaid, kes oma loomadega jõudluskontrollis ei osale, kuid on sunnitud karjapidamisega lõpparve tegema. Ka varasematest kriisidest on kogemus, et piimakarja kord lõpetanud ettevõte enam uuesti alustamist ei plaani ning raske otsus on lõpetanud tootmise jäädavalt.
Kirjeldatud arvud on vaid väike osa, iseloomustamaks praegust olukorda. Lisaks on hulk karjapidajaid, kes plaanivad piimatootmist lõpetada ja jätavad põhikarja seemendamata. Ka see on sisuline piimatootmise lõpetamine. Palju on karju, kus on müüdud enamik noorkarjast. Ka see viitab lüpsilehmade arvu langusele lähiajal. Kõige enam on kriisist tingituna piimalehmade arvukus kahanenud või kahanemas Jõgeva-, Tartu- ja Põlvamaal, kuid lõpetajaid on igas maakonnas.

Maaleht

TASUTA HINNAPÄRING