Metsaseaduses kavandatud muudatused on tingitud eelkõige metsa enda seisundist, mitte metsaomanike või metsatöösturite huvist.

Nõukogude aja lõpus oli Eesti metsade kogutagavara 260 miljonit tihumeetrit, nüüdseks on metsades juba 483 miljonit tihumeetrit puitu.

Viimase paari kuu jooksul on rohkelt avalikku tähelepanu saanud uus kavandatav metsaseadus, mis on tekitanud diskussiooni Eesti metsade majandamise üle ning toonud looduskaitsjad tänavatele.

Eesti metsade pindala järjest suureneb

Tänapäevani on metsade majandamisel lähtutud 1997. aastal vastu võetud metsanduspoliitikast. Sellest ajast saadik on järjekindlalt suurendatud nii rangelt kaitstavate metsade osakaalu kui ka pingsalt jälgitud metsade olukorda ning seal toimuvat.

Uus metsaseadus jätkab seni aetud metsanduspoliitikat, kuid sisse on toodud mõned muudatused, mis ajendatud eelkõige metsa enda seisundist, mitte metsaomanike või metsatöösturite huvist, nagu seni väidetud. Näiteks kuusikute raievanuse langetamine, üldise metsa raiemahu suurendamine ning turbe- ja valikraiele seatud piirangute leevendamine on ajendatud just Eesti metsa olukorrast ning tulevikuväljavaadetest.

Nagu eespool mainitud, on Eesti metsade pindala viimase sajandi jooksul oluliselt suurenenud, mistõttu on tekkinud raieküpse metsa üleküllus. See on meie kõigi raha, mis metsas seisab.

Metsa kasvatamiseks mõeldud metsamaal on olulised metsade üldise vananemisega, toodangu vähenemisega ning kahjustuseriskide suurenemisega seotud probleemid.

Vana mets ei uuenda end iseenesest, samuti ei seo ta vajalikul määral süsinikku, ning puid hakkavad kimbutama haigused. Haigest metsast aga ei ole kasu mitte kellelegi – ei metsale endale, loodusenautlejatele ega metsaomanikele.

Näiteks uues metsaseaduses sätestatud viljakate kasvukohtade kuusikute raievanuse langetamine seniselt 80 aastalt 60 aastale on seotud just haigustega ehk madalam raievanus võimaldab puid raiuda ka enne juure- ja tüvemädaniku tekkimist. Mädanikutekitaja on seejuures enamikus kuusikutes olemas. Praegu aga tohib raiuda enamasti juba haigusest kahjustatud puid.

Raiemahu suurendamine on ainuõige tee

Eesti metsa säilimise puhul on vaja tagada metsade jätkusuutlik ja mitmekesine majandamine. Teisisõnu – peame metsa majandades mõtlema tulevastele põlvedele. Sellele põhimõttele on rajatud kogu Eesti metsanduspoliitika.

Metsade looduskaitsele on viimased 20 aastat suurt rõhku pandud – kokku on kaitse all juba 26% Eesti metsast, sealjuures eriti range kaitse all suisa 10%.

Vana mets ei uuenda end iseenesest, samuti ei seo ta vajalikul määral süsinikku, ning puid hakkavad kimbutama haigused.

Kaitsealuste metsade osakaal on järk-järgult suurenenud kogu aeg, mistõttu ei ole otsest põhjust muretsemiseks, kas meil metsaliigid säilivad või mitte. Kaitsealade metsades kehtivad majandusmetsade omast väga erinevad reeglid, mis tagavad ökosüsteemide säilimise.

Rääkides raiemahtude suurendamisest, siis tänu raieküpse metsa üleküllusele on see ainuõige tee. Majandades metsa vastavalt metsa seisundile, teeme oma metsa vaid tootlikumaks.

Mida rohkem raiume, seda rohkem valgust ja toitaineid mets saab ning seda paremini kasvab tuleviku mets. Loomulikult ei meeldi kellelegi näha tee ääres raielanke, kus laiutab tühjus ning on püsti tüükad ja murdunud puud.

Samas on need vajalikud loodusliku elukeskkonna säilitamiseks, lindude ja looduse jaoks, ning neid ei tohigi kohe raiuda. Pärast metsaraiet peab andma metsale võimaluse kosuda ning alles siis minna edasi metsa uuendamisega.

Üha suurem osa meie metsast on rahvusvaheliselt tunnustatud sertifikaatidega sertifitseeritud. See tähendab, et rahvusvahelised eksperdid on kinnitanud: meie metsa majandatakse keskkonnasäästlikult ja mitmekesiselt ning probleeme jätkusuutlikkusega ei ole.

Henn Korjus on Eesti Maaülikooli metsakorralduse ja metsanduspoliitika professor.

 

Allikas: Maaleht