Kuna keskkonnaseire ja teadusuuringud näitavad, et pinnaveekogude reostust põhjustab põllumajandus, otsustas keskkonnaministeerium põldude väetamise korda jõuliselt karmimaks muuta.
Viimase paarikümne aasta jooksul poolsada muutmiskorda läbinud veeseaduse muutmise eelnõu algatas keskkonnaministeerium (KKM) esimest korda juba 2014. aasta alguses, tänavu mais saadeti järjekordsele kooskõlastusringile ja nüüd jõuab neil päevil justiitsministeeriumisse.
Reostus üha suureneb
Reaalsus on aga see, et kui veel 2010. aastal oli Eesti pinnavesi Euroopa üks puhtamaid, siis 2014. aastaks oli koguni 155 veekogu seisund läinud halvemaks, kusjuures suurenenud lämmastiku ja fosfori kogused olid halvenemise põhjuseks 56 veekogu puhul. Ent just need toitained on suures osas pärit põldudele viidud väetisest.
Ka statistika näitab, et väetisi kasutatakse põllumajanduses järjest rohkem. KKMi veeosakonna peaspetsialist Rene Reisner tõdeb, et umbes 60% lämmastiku (N) ja 30% fosfori (P) hajukoormusest tuleneb põllumajandusest. Samuti tunnistatakse, et Eesti on vaat et ainus Läänemere riik, mille aladelt liigub lämmastikuühendeid merre pidevalt kasvavas tempos.
Lisaks on teada, et Eestile avaldab survet ka Euroopa Komisjon. Sealsed ametnikud ei vaata kuigi hea pilguga asjaolule, et meil on lubatud sõnniku ladustamine aunades ning puuduvad selged juhised ja eeskirjad vähem kui kümmet looma pidavate talude kohta.
Teine, samuti põllumajandusest lähtuv oluline reostusallikas on sõnniku- ja silohoidlatest vette pääsev lämmastik.
Kui lisada siia tõsiasi, et senised sõnniku kasutamise malbevõitu piirangud ei ole andnud vee nitraatidega reostumise vähenemisel suuremat tulemust, siis ongi arusaadav ministeeriumi nõnda otsustav tegutsemine.
Sestap lükati tagasi ka põllumajandusministeeriumi taotlus lubada väljaspool nitraaditundlikku ala põldudele laotada suuremaid sõnnikulämmastiku koguseid kui 170 kg/ha – piirmäär, mis praegu kehtib kogu Eesti kohta. Põhjus lihtne – mida suurem sõnniku- või lägakogus põllule viia perioodil, mil puudub toitainete tarbija, seda rohkem nõrgub selles sisalduvast lämmastikust veekogudesse.
Nüüd on KKM seadnud eesmärgiks vähendada lähemate aastate jooksul jõgede kaudu merre jõudva lämmastiku kogust 1800 tonni ja fosfori kogust 320 tonni võrra.
Ka Reisner põhjendab veeseaduse muutmist pinnavee kvaliteedi halvenemisega.
Vaja on muuta seadust
“Mida rohkem põllumajandust vooluveekogude valglas, seda suurem on tõenäosus, et sealse pinnavee kvaliteet on kehvem,” tõdeb Reisner. “Eesti vete seisund pole hea, nii pinna- kui põhjavees on põllumajandusega seotud nitraatioonide sisaldus pidevalt kasvanud ning seetõttu reostusoht suurenenud.”
Tegu on sisuliselt vastuoluga veemajanduse ja põllumajanduse vahel, sest Eesti tihedat siseveekogude võrku arvestades on peaaegu vältimatu, et põllule viidud väetised satuvad jõgedesse ja sealt edasi merre.
Põllumeestele kehtivad veekaitse nõuded puudutavad näiteks sõnniku hoidmist hoidlas ja põllul ning laotatud sõnniku muldaviimise aega.
Tallinna Tehnikaülikooli (TTÜ) keskkonnakaitse aluste õppetooli professor Arvo Iital, kel hiljuti valmis uurimus toitainete sisalduse suundumustest Eesti jõgedes, märgib, et keeruline on isegi teaduslikke meetodeid kasutades kindlaks teha, kui palju toitainetest on veekogudesse sattunud põllumajandusest tulenevalt. Siiski leiab Läänemere merekeskkonna kaitse komisjon (HELCOM), et 70–90% lämmastiku ja 60–80% fosfori hajukoormusest on põhjustanud põllumajandus.
“Eestil lasuvad juba niigi karmid nõuded ja need karmistuvad veelgi,” tunnistab Iital. “Siiski võib järeldada, et oleme looduslikku toitainete koormust siiani mõnevõrra alahinnanud. See vähendab põllundusest lähtuvate lämmastiku- ja fosforiühendite suhtelist tähtsust kogukoormuses.”
Et aga alates 2006. aastast on toitainete kontsentratsioon enamikus seiratud vooluveekogudes kerkinud, on tõsiasi, millele Iital pakub kaht põhjendust. Esiteks, vee hulk jõgedes on suurenenud. Teine põhjus peitub põllumajanduses.
“Mida rohkem haritavat põllumajandusmaad valglas, seda kõrgem on üldjuhul ka lämmastiku osakaal selle valgla jõgede vees,” tõdeb ta. “Teiste Läänemere riikidega võrreldes on Eesti jõgedes lämmastikusisaldus suhteliselt kõrge, ja kui jätta kõrvale meie maastiku eripära, tuleb selle põhjustajaks pidada otseselt põllumajandust.”
