Kliimamuutuste leevendamiseks on metsade püsivalt kõrge juurdekasv kasulikum, sest korrektselt majandatud mets seob rohkem süsinikku. See toob tagasi ka rohkem rahalist kasu.
Kliimakonverentsi COP26 valguses on paslik taaskord tõstatada teema erametsade majandamisest. Eesti vajab pikka plaani, et metsanduses rohelisemat mõtlemist juurutada. On tarvis vähem sildistamist ning tõhusamat kontrolli. Eelkõige on vaja aga kollektiivse teadlikkuse tõstmist.
Kaitsealused või majanduspiirangutega metsad väärivad hoidmist ning seda reguleerivad mh Metsaseadus ja Looduskaitseseadus. Majandatavatest metsadest moodustavad hinnanguliselt 2% veel vääriselupaigad – alad, kus on säilinud suur osa metsa elurikkusest ning mis vajavad seetõttu erilist kaitset. Majandusmetsades toimetavad RMK kõrval veel nii juriidilisest kui ka füüsilisest isikust eraomanikud.
Eesti ca 113 000 erametsaomanikust on füüsilised isikud u 95% (Maaeluministeeriumi andmed). Nende seas ka meie kliendid, kellest paljud on kinnistud erastamise järel pärandvarana saanud. Raietööde tellijatest on lihtne maalida kasuahne kliima-kurjategija pilt. Meie kogemuse põhjal ei vasta see stereotüüp tõele. Raietööd on tihti hoopis strateegiliselt planeeritud: kel on plaanis laenukoormust vähendada, kel renoveerida, kel omaste väärikaks hoolduseks raha vabastada.
Jutt sellest, kuidas eraomandis loodusvara tuleks tuleviku ja üldsuse hüvangu nimel puutumatuna hoida, jätab mõruda maitse suhu neile, kelle jaoks on see ainus maine vara. See on tõik, mida kommunismist pääsenud riikides on raske hoomata. Kodumaises meedias on kajastatud rohepöördeks vajalike meetmete, nt diiselkütuse hinna kergitamise ebaproportsionaalset mõju just maal elavatele madalama sissetulekuga peredele.
Tuleks ausalt rääkida ka sellest, et metsa aeglane ja jätkusuutlik majandamine ei ole paljudele jõukohane. Lageraie pole ju ainus raieliik, aga kuigi vajadust suure sekkumise järele aitaks vältida nt õigeaegne hooldusraie, peab omanik väikese tm mahuga tööde eest kopsaka summa välja käima. Järjepidevast hooldamisest on kahtlemata odavam küps mets kogu täiega maha võtta.
Mõistagi jääb puudu ka teadmistest. Kliimamuutuste leevendamiseks on metsade püsivalt kõrge juurdekasv kasulikum, sest korrektselt majandatud mets seob rohkem süsinikku. See toob tagasi ka rohkem rahalist kasu.
Metsaomanike ühendused teevad praegu Eestis ära suurema osa jätkusuutliku metsamajanduse teavitustööst – neisse kuulub erametsaomanikest u10% ning liikmete omandis on üle poole erametsaomanikele kuuluvast metsamaast5. Metsaühistute kaudu liiguvad lisaks väärt teadmistele ja maksude optimeerimise nõule veel ka toetused. Aga kuidas on lood ülejäänutega?
Põhja- ja Skandinaaviamaade jätkusuutlikku metsamajandust kiidavad kodumaised looduskaitsjad6 ning on eeskujuks ka meile. Taanis ja Rootsis rakendatakse teadmiste tõstmiseks juba 50ndatest metsakooli mudelit, mille eesmärk on tekitada looduskeskkonnaga side ning mh anda edasi ka teadmist metsa eluringist ja puistute väärtusest ühiskonnale. Jätkusuutlikule metsandusele on kaasa aidanud aga ka üks vähem räägitud erinevus Eesti ja Skandinaavia metsanduse vahel: järelkontroll.
Kolleegid Skandinaavia riikidest räägivad tihti lugusid rangest raie järgsest järelkontrollist, samas kui Eestis see praktiliselt puudub. Metsaseadus küll sätestab, et raie järel on omanikul kohustus tagada 3a jooksul metsa uuenemine. Seda võib teha seemnepuid jättes või istikutega uuendades.
Istikutega uuendamine võib erandjuhtudel ületada raie müügist teenitu, aga on pikas perspektiivis nii puistute mitmekesisuse säilitamise kui ka tootlikkuse mõttes kasumlikum tegevus. Niisiis – seemnepuud jäetakse raietööde käigus ja ei too rahalist kahju, istikutega hooldamine on kallis ja vajab lisainvesteeringuid ning järelkontrolli teostatakse harva või üldse mitte. Kas pole kohe selgem, miks meitel vähe istikutega uuendatud raielanke on?
On tõsi, et füüsilisest isikust metsaomanikud teevad metsauuendust vähem kui juriidilised isikud.
Loodussõbralikumast metsamajandusest rääkides ei saa aga tähelepanuta jätta süsteemseid probleeme. Kui järgmine kord naaber külarahvale kalli puhkemetsa alal raietöid tegema asub, ärge
sildistage teda loodusevihkajaks. Arutage koos edasiste plaanide üle. Korraldage kogukondlik istutuspäev. Otsige võimalusi kõiki osapooli rõõmustada, sealhulgas ka veel sündimata põlvesid. See on ainus tee edasi.